Tagasilend läks pisut vähem lihtsalt kui sinnalend, aga vanasõna “lõpp hea, kõik hea” kehtib ikka 🙂 Asi algas pisut vildakalt, kui kell pool 5 hommikul lennujaama jõudsime ja juba jooksis infotahvlil kiri, et lennuki väljumine hilineb 20min. Murphy seadus ütleb, et kui midagi saab valesti minna, siis ta kindlasti läheb ja just sellel ainsal lennul, millel oli kõige lühem vahe järgmisega. Õnneks läks hästi, väravad olid lähestikku ja kuigi viimane kutsung oli väljastatud, saime kerge hommikujooksu abil kenasti järgmise lennuki pardale. Uksed pandi meie selja taga kinni nagu mõnes filmis 😀
Edasi kulges ses osas lendudega hästi, et mitte ükski ei hilinenud, lennud olid rahulikud ja läksid üpris kiiresti. Jama oli ainult pagasiga, mis kuskile Varssavi ja Müncheni vahele kinni jäi. Nimelt Varssavis lennukist maha minnes nägime enda kohvreid …ja no järgmine kord nägime neid Cartagenas, Jose 3 päeva hiljem ja mina 5 päeva hiljem 😀 Täpselt ei tea, kas kohvrid jäid Varssavisse lühikese ümberistumisaja tõttu või hoopis Münchenisse, kus Jose kohver oli politsei poolt läbi vaadatud (mingi paber oli susatud segipööratud kohvrisse infoga, et midagi ära ei võetud).
Igatahes on selge, et kohvrite tagasisaamine oli üks paras tüütus. Me pidime kohvrid Münchenis välja võtma ja uuesti ära andma, kuid kuna nad lindile ei jõudnud, tegime kaotsiläinud pagasi kohta avalduse ning Jose kirjutas kohe ka kindlustusse. Meile kinnitati, et pagas tuuakse meile koju kätte ja leidmise momendist 1 päeva jooksul. Anti ka kood, millega pidi saama jälgida, kus kohver on (mis kusjuures oli täiesti mõtetu). Kohe järgmisel päeval tegin avalduse ka Lot-ile ning suhtlesin nendega ka läbi sotsiaalmeedia. Kuna ma pole kõige kannatlikum tüüp, surfasin läbi kõik internetilehed, et vihjeid ja soovitusi saada.
Internetist õppisin, et enamus kohvreid saadakse tagasi esimese kolme päeva jooksul ja selle aja eest kompenseerib lennufirma vaid esmatarbekaubad tingimusel, et sa ei lenda enda koju. Järgmised õigused kompensatsiooniks tekivad 5 päeva hiljem ja siis uuesti 21-30p hiljem (sõltuvalt lennufirmast). Lisaks peaks lennufirma kompenseerima raha, mis sai kulutatud check-in pagasi eest maksmisele, sest seda ju ei kasutatud. Tegin kõik oma avaldused ära, küsisin kõikvõimalikud kompensatsioonid ja eks hiljemalt kuu ajaga võiks selguda, kas mõni sent ka laekub või tõstetakse üks näpp lihtsalt püsti 😀
Kui avaldused on tehtud, siis esimesed päevad kuni nädal saab vaid oodata ja Lost&Foundi helistada. Mina palusin selleks abi Facebookis, et ehk on keegi armas kaasmaalane Saksamaal nõus helistama Lost&Found‘i, sest rahvusvahelist numbrit nad ei pakkunud ja kontor oli mugavalt lühikest aega lahti ka (kui midagi muud üle ei jää, tulekski kulutada hea summa välismaale helistamiseks ja ärgata öösel üles, et nad õigel ajal toru otsa saada?). Oli abivalmis kaasmaalasi ja ma olen väga tänulik selle eest – helistamisest oli kasu, saime infot päris palju juurde 🙂
Küllap ma oleks gramm tänulikum ka siis, kui minu kohver oleks esimesena jõudnud või vähemalt oleksid nad koos olnud. Ma lihtsalt jooksin omadega kokku, sest mu loogika ei suutnud ära seletada, miks peaksid meie kohvrid järsku eraldi liikuma? Õnneks selgus järgmine päev, et ka minu kohver peaks olema üle antud järgmisele lennufirmale, kes vastutab selle kohaletoomise eest. Helistasin ja uurisin. See järgmine lennufirma ütles mulle, et nende jaoks on juhtum suletud ja töö lõpetatud (mis sest, et mul kohvrit pole?). Nimelt oli keegi kuskil minu ja Jose kohvrite tagid segamini ajanud ja nii ei teadnud ei mina ega keegi lennujaamas, mis kohvriga on tegemist (Jose oma oli ju ära toodud minu oma nime all, kuidas siis sai minu oma veel kuskil olla..). Aga Colombias ikka tutvused loevad ja Jose sugulane, kes Cartagena lennujaamas töötab, selgitas välja, et mu kohver on juba mõnda aega Cartagena lennujaamas olnud ning ta aitas selle müsteeriumi ära lahendada ja õhtuks oli mul kohver käes. Kõik asjad alles, kohver kena ja terve, minu tuju hea 🙂
Tuju on jätkuvalt hea, kuigi kerge tõmme on ikka koju tagasi. Miski jonn tekkis ka, kui saabus päev, mil tuli tööle minna. Õnneks emake loodus võttis kuulda ja Cartagenas sadas tunniga maha piisavalt vihma, et kogu linn ära uputada ja mõneks tunniks elektrikatkestus tekitada. Heheh 😀 Tuur lükkus järgmisele päevale, kuid nii tuli meil teha üks hommikul ja üks pärastlõunal. Aga nu, mis seal ikka viriseda, töö on alati hea ja palju tööd on ainult üks tore probleem 😀
Muidu on kõik ikka sama tavaline nagu enne. Kombucha nurgas ootab pudelisse panekut, aiakeses on alles üks vapper paprika, mida putukad ei maitsenud ning juuretis ootab leivategu. Niisiis siinne elu kulgeb ikka tavalises rütmis edasi – kuumad ilmad, sulatav päike, kariibimere lõhn ja meie ratastel oma juurdevõetud 2-3kg maha kulutamas 😀
☼
Back in Cartagena, all safe and well. Working to get off the extra kilos we gained in Estonia and getting Free Biking Tour Cartagena back on track.
The flights here luckywent smoothly, just the first one had a delay, but with a bit of running we got to the second flight. Our luggages didn’t though. We saw them coming off the plane in Warsaw, but didn’t get them in Munich. Not sure if they got lost in Warsaw or Munich, but in either way, Lot Polish Airlines has some compensating to do – we filed a missing luggage report, wrote to the insurance and I also asked back my money for the basic things I had to buy, for the money we spent on the check-in luggage and now I am still waiting for their response.
Luckily we got our luggages back nicely and with all the things inside after they got straight the mix-up they made with the luggage tags. Somebody made a mistake and marked my luggage as arrived when it was Jose’s and so my luggage was there, but it didn’t match with the luggage the other tag was for. Luckily José’s cousin helped us out. It took a part of my nerves as Lot gave my luggage to Avianca and they delivered, so for both the case was closed, but I was still without my bag. Whoosh!
By now the luggages are unpacked and we are back in out everyday lives here. I have been missing home and it was quite hard in the begging, but now I try to keep my focus here on work and getting of that extra weight. Luckily, Cartagena is still so hot that one basically just melts off the extra kilos 😀 Especially biking around the city 🙂
☼
My Latin Way 